Sõit-sõit linna! Mis sinna minna?

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi : 1471 km : 22h

Oma reisi Tšehhi poole alustasime Olliga Tartust u 8.30. Eesti sai läbitud väga kiiresti, väike peatus Ollile Eesti/Läti piiril ja edasi Lätti. Lätis oli üsna tüütu sõita, sest teed olid üherealised ja teedel liikus väga väga palju rekkasid. Läti/Leedu piiril Ollile peatust ei teinud, kuna tahtsin leida ilusat metsa, kus ta lahti lasta ja natuke pikemalt jalutada. Kahjuks ei jäänud meie teele mitte ühtegi metsa! Ainult põllud ja nii terve Leedu. Pidime siis põldudega leppima ning tegime üsna lühikese pausi.

Olli polnud ka põldudega rahul ;)

Leedus oli päris hea sõita, sest enamus teest kulges ilma linnadeta, ehk sai koguaeg kiiresti sõita. Samuti oli osa teest kiirdee, kus sõita sai 130 km/h- uhh alguses oli ikka natuke kõhe nii kiiresti sõita ;) kuid tasakesi harjus.
Õhtuks jõudsime Poola, kuid piirilt tuli veel sõita natuke alla 2. tunni, et jõuda Lomza linna. Lomza linnas asus meie hotell. Hotell oli väga odav ja väga ilus ;).  Enne magama minekut käisime Olliga hotelli läheduses jalutamas.

Jälle põllul :) Seekord hotelli juures

Olli arvab, et hotellid ilma Edhata sakivad.....

Järgmiseks päevaks oli plaan läbida Poola ning jõuda oma uude kodulinna Brnosse. Kui Google Maps arvas, et me sõidame natuke üle 7 tunni, siis tegelikult kulus meil sõiduks üle 10 tunni! Kuigi 3/4 teest olid kiirteed piiranguga 140km/h, siis ülejäänud 1/4 teest kulges läbi linnade, ning tunnis saime läbida ainult 30-40km!

Õhtuks jõudsime Brno linna ning mul tuli üles leida ühikas, kus mind loodetavasti oodati. Asi nimelt selles, et minu ühika poolne naine ei tahtnud minuga väga suhelda :) Igastahes õhtul astusin ühikasse sisse ning teatasin, et ma nüüd tulin. Selle peale vastas naine registratuuris mhhh ning ütles, et tema inglise keel ei räägi. Kuna mina ei räägi vene keelt siis olin üsna kehvas seisus. Õnneks läks just üks tüdruk meist mööda, kes mulle tõlgiks tuli. Pärast pikka seletamist selgus, et kumbki polnud midagi kuulnud sellest naisest, kellega ma rääkisin ning meid saadeti teise ühikasse. Seal registratuuris olev mees polnud ka midagi kuulnud sellest naisest ning meid saadeti kolmandasse ühikasse. Kolmandas ühikas olev mees polnud ka midagi kuulnud sellest naisest, kuid ta helistas kellelegi, kes teadis ning mulle anti seal ühikas tuba. Kohe öeldi ka, et homme saan hoopis neljandas ühikas toa :). Mul oli väga hea meel, et ma ei pidanud sinna ühikasse jääma, sest see oli ikka päris õudne.

Järgmisel päeval läksin, et saada uue ühika võtmed. Mees, kes minu tegeles ei osanud muidugi inglise keelt. Olukorra lahendas ta õlekõrrega "kõne sõbrale". Ja siis me tegime täieliku telefoni: mees rääkis telefoni naisega- naine minuga- mina naisega ja tema siis omakorda mehega. Oli päris lõbus selliselt kogu suhtlemist teha ;). Lõpuks saime kõik asjad aetud ja mina võtmed kätte. Uus ühikas on palju kenam, mitte midagi üli uhket aga siiski OK.

Brno :)