Täna algas jälle kool :). Tartus toimus "Tarkuse päev" ja selle raames oli palju üritusi, lavasid ja kära. Kesklinnas oli ka agility demostratsioon esinemine, millest võtsime osa ka Robiga. Korraldati 3 mitteametliku võistlust. Nagu võis arvata oli kohal väga palju rahvast ja lärm oli väga suur. Jagati õhupalle, mis läksid paljudel katki, kõlades laskude moodi. Need paugud + kogu see kära hirmutas Robi väga ära. Saba oli tal koguaeg jalgevahel ja kõik millele ta suutis keskenduda oli põgenemine. Ta ei olnud isegi nõus viinereid sööma :(. Ma oli täiesti kindel, et kui ma ta platsi peal lahti lasen, siis mul teda pärast enam pole :). KUID mu üllatuseks suutis Robi ennast platsil kokku võtta. Ta jooksis kõik rajad väga ilusti ja üsna hea kiirusega. See oli minu jaoks väga hea üllatus.
Esimene oli tõketest ja tunnelitest koosnev ring ja 45 sekundi jooksul tuli võimalikult palju takistusi läbida. Alguses paar tõket hüppas Robi kahtlustavalt, aga edasi läks tal tuju heaks ja järjest tuli ka juurde kiirust. Robi läbis 30 takistust, mis oli väga väga hea tulemus (kõige rohkem läbiti 36 takistust).
Teiseks võistluseks oli maha pandud agility rada, aga iga tunneli juures oli väike karp, kuhu tuli poetada tennisepalle, kokku oli 4 tennisepalli. See läks ka täitsa hästi, kuid viimase tunneli juures Robi nägi, et ma panin palli karpi ja kohe võttis Robi selle palli sealt ära, sest kindlasti ma ju panin selle sinna temale :). Siis ma kiitsin oma tarka koera natuke ja pärast jätkasime oma rada. Viimane võistluse oli meeskondlik. Ühes meeskonnas oli 2 koera ja koerajuhti- üks algaja ja üks edasijõudnu. Pool rada tuli läbida algajal ja teine pool edasijõudnul. Edasijõudnute rajal oli ka slaalom ja kiik. Meie olime paaris Inge ja Heraga. See rada läks nii meil kui ka Ingel/Heral väga hästi ja me saime 1. koha :).
Õnneks kestis üritus mitu tundi ja tundidega väsis Robi sellest pidevast tirimisest ja kartmisest ära. Lõpus ta küll just ei säranud, kuid lamas ilusti. Siis me saime rahulikult põgenemata koju minna. Ühelt poolt tegi mind väga rõõmsaks see, et vaatamata oma suurele hirmule, lärmile ja inimestele suutis Robi mulle keskenduda ja minuga rada joosta. Teiselt poolt tegi mind väga kurvaks, see et Robi nii väga kartis. Mulle tundus, et kõva muusika teda küll häiris, kuid põhiliselt hirmutasid teda need paugud. Eks näis, mis sellest paugukartusest saab :).
Jälle on üks agilityaasta läbi saanud :). Suvel sai ikka korralikult treenitud ja võistlustel käidud. Nüüd saab siis järjest teada tulemusi aasta lõikes. Aasta agilitykoera valis ka meie klubi "Säde" ja Robi saavutas seal 4. koha!! Ma ei saaks oma poisi üle enam uhkem ollagi ;). Kokku oli 35 koera ja esikolmiku vallutasid ülekaalukalt Tartu MM-i puudlid. "Säde" on aasta agilitykoera valinud juba 3 aastat ja meie koht on iga aastaga tõusnud :). See on väga rõõmustav, sest järelikult me ikka areneme ka :).
