Olli 1. Tšehhi medal :)

Pühapäeval käisime Olliga jälle agility võistlustel. Seekord sai joosta kaks A1-e rada.
Esimene rada läks meil üsna segaselt- ei olnud kumbki meist õiges meeleolus. Esimesel poomil tegi Olli 3 stride'i ja ei saanud kontaktile pihta. Tegime poomi uuesti ja imeilus kontakt!
Teine rada läks juba natuke paremini- kahjuks jooksis Olli ühest tunnelist mööda ja tegi suure kaare ümber selle. Ei teagi, miks ta mööda jooksis... Videost ei saa ka aru, kas ma talle üldse tunnelit ütlen- vahest kui asi tundub mulle väga loogiline unustan käskluse öelda :) Ülejäänud rada läks ilusti, väike eksimine pärast poomi, kuid sellist juhtimist pole me pärast poomi harjutanud. Ja ausalt, pärast sellist suurepärast poomi, ei kurvasta mind see väike koera kadumine :) Teise raja eest saime veel 3. koha ka. Meie esimene poodium Tšehhis!! Nüüd kahe viimase nädalavahetusega oleme Olliga saanud kirja kaks -5 rada. Tšehhis piisab klassivahetuseks kolmest -5st, õnneks aga ei pea siin klassi vahetama, kui ei taha :)

Lisaks pean mainima, et ma olen kõikide Olli kontaktidega super rahul ja nii nii uhke!!!

2 pilti samast kontaktist. Selline on Olli
oskusliku sammusättimise tulemus!

Kiik on meil praegu ilma peatuseta, ehk Olli vabastab ennast ise. Kuna siiani ei ole ta enne kiige maandumist ära tulnud, siis ei hakkanud teda asendi fikseerimisega piinama. Noh, rohkem oleks see muidugi mulle piin olnud :D Kui täiesti aus olla, siis mõned korrad on ta kiigelt korralikult lennanud, kuid need on olnud korrad, kus ma pole talle korralikult käsklust öelnud.
A- takistusega ka meil probleeme pole ning ma ei suuda siiani uskuda, kui lihtsalt see tuli! Samuti on jooksvat A-d nii mugav juhtida- pole mingit probleemi õigesse kohta jõudmisega ja mulle väga meeldib, et ma ei pea Olli sooritust absoluutselt kontrollima.
Poom on meie kontaktidest kõige ebastabiilsem, kuid Olli on teinud niii suure arengu alates esimesest võistlusest!! Ja iga võistlusega läheb meil järjest paremini. Praegu on kõige suuremaks probleemiks Olli pärast poomi õigele trajektoorile ja tõkkele saada, kuid asi paraneb kogemusega. Meil on olnud juba nii palju võistlusi, kus me pole saanud mitte ühtegi kontaktiviga!! Ma olen lihtsalt nii kohutavalt uhke oma pisikese segase poisi üle ja muidugi ka enda üle, et meil Olliga õnnestus see nii keeruline kuid samas nii nii põnev teekond jooksvate kontaktideni! Ja nüüd lõpuks saan ma täie kindluse ja uhkusega öelda, et Minu Olli on koer jooksvate kontaktidega!! Edasi saab ainult veel paremaks minna!